Täna lõuna ajal meie Bosnia misjonirühm alustas tagasiteed Eesti poole, väsinult, aga rahulolevalt. Jumal näitas neile endile siin palju uusi asju ja kasutas neid kohalike inimeste õnnistamiseks ning julgustamiseks. Käisime nendega eri paikades palvematkadel, mängisime mänguväljakul lastega, korraldasime oma koguduse ruumides Eesti õhtu ja arbuusipeo, külastasime siinseid kristlasi nende kodudes. Nad teenisid kaasa meie pühapäevasel jumalateenistusel ja sisustasid Eesti-teemalise palveõhtu. Mitmed meie pikaajalisest kohapeal teenivast misjonäride grupist ütlesid, et see grupp oli üks parimatest, mida me siin võõrustanud oleme. Põhjuseid oli palju:
1) see oli omavahel väga hästi läbisaav ja üksmeelne grupp. Kindlasti tuli neil ette grupisiseseid arusaamatusi jm, aga need lahendati ära omavahel nii kiiresti, et meie neid ei näinudki.
2) see oli tugeva palve- ja ülistusevaimuga grupp. Raskustele ja võitlustele seisti ühiselt vastu ülistusmeelsuses ja see innustas ka meid rohkem Jumalat otsima ja kiitma. Hea oli hommikuti tulla me kogudusemajja ja juba uksel kuulda nende hommikuülistust. Siinne piirkond on vaimulikult kõva ja kuiv maa, aga nende palved ja Jumala kiitmine olid kui väikesed kastekannud, mida nad selle maa õnnistamiseks regulaarselt kasutasid.
3) Nad ei andnud alla, kui olukorrad olid rasked- nad elasid nurisemata üle isegi meie suve kõige kuumema nädala (iga päev ligi +40) ja kaebamise asemel õnnistasid meie kogudust kahe uue suure ventilaatoriga :-). Ühel korral kohtusime mänguväljakul ühe selgelt ebatervest perest poisiga, kelle toimetulekumehhanismiks oli kõigiga pidev tülinorimine ja agressiivne käitumine. Kui see poiss tuli me arbuusipeole, võtsid rühmaliikmed ta oma hoole alla sellega, et pidevalt tegelesid temaga, samal ajal ta eest palvetades ja ülistuslaule lauldes. Õhtu lõpuks oli ta palju rahulikumaks muutunud!
4) nad olid valmis rõõmsameelselt osalema kõiges, mida me neile teha andsime- majakoristamisest palverännakuteni. Paljud nägid, kuidas Jumal viis neid oma mugavustsoonist välja- aga nad olid valmis Talle järgnema. Tulemuseks oli sageli positiivne üllatus, et “näed, tegingi ära ja ei olnudki nii hull, tegelikult võiks uuesti teha…”
5) nad olid avatud suhtlema. Iga kord, kui programmis oli vaba hetk, olid üle terve ruumi väiksed grupid heades ja sisukates vestlustes: meiega, kohalikega, ka omavahel. Hea on vestelda, kui mõlemad pooled on teemast huvitatud.
Ja muidugi, mulle isiklikult oli suureks õnnistuseks, et sain selle rühmaga rääkida oma emakeeles, süüa mustal leival kiluvõileibu, laulda eestikeelseid laule ja rääkida ühistest nö “Eesti teemadest”. Sellele lisaks sain nendega täiesti tasuta ka oma kohvrid koju saata! Tõeline õnnistus täpselt õigel ajal!
Täna õhtuks jõuab Bosnia rühm Budapesti ja nad ööbivad seal, homme siis jätkavad oma pikka teekonda tagasi Eestimaale. Täname teid kõiki eestpalvete ja toetuse eest- nende mõju oli siin tunda! Ja palvetage veel, et nende kojujõudmine läheks ka hästi: nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mõnikord on misjonireisilt tavaellu tagasijõudmine ka suur “kultuurishokk”, kuna vahepeal on Jumal nende eludes lühikese aja jooksul intensiivselt tegutsenud. Palvetage, et nad ei unustaks, mida Jumal neile siin olles näitas – ja palvetage ka, et igaüks neist oleks avatud Tema juhtimisele ka edaspidi. Kes teab, äkki keegi sellest grupist laseb Jumalal ennast ka pikemaks ajaks kusagile välja saata Teda teenima.
-Jael Puusaag-
