Ärkasime varakult, et lennufirma transport meid õigeks ajaks saaks passikontrolli toimetada nimelt kell neli varahommikul. Kosovovo tiim oli pidanud lahkuma juba veel varem. Jõudsime lennujaama, kõigil valmisolek ja padjanäod ees ning läbisime kõikvõimalikud vajalikud kontrollid, et lennukile pääseda. Kui see tehtud kohtusime turvaalast teisel pool Kosovo tiimiga ning palvetasime veel enne ning siis saatsime nad parimate soovidega Kosovosse. Sõime ja puhkasime veel oma silmi lennujaama pinkidel enne kui pardale kutsuti.
Istanbulist lahkudes vaatasin kaua lennukiaknast välja ja imetlesin ilusaid põlde ja mägesid (teate küll, moodustavad kõrgelt vaadates mustreid ja ilusaid kujundeid) ja tundsin rõõmu sellest, et mu aju ei tahtnud enam kolbast välja suruda ennast nagu esimesel lennul Tallinnast Istanbuli oli. Tänu Jumalale selle eest.
Kui Zagrebisse jõudsime oli temperatuuri näit kraadide võrra langenud ning me ei pidanudki kõrbekuumusega võitlema hakkama. Ootasime natuke aega, kuni väljus lennujaamast buss kohalikku bussijaama, sealt edasi hakkas mitme tunnine bussireis üle ja ümber mägede meie sihtpunkti Bihaćisse.
Sõidul ületasime Horvaatia Bosnia piiri, mis natuke koomiliselt nägi välja sedasi, et väljusime passid käes bussist ja võtsime haneritta ning üksteise järel ulatasime dokumendid kontrolörile. Seejärel kõndisime 20 meetrit teise putkani ja kordus sama tegevus ja olimegi Bosnias ning varsti ka juba Bihaćis. Jael oli meid juba ootamas, lai naeratus näol.
Peale kahepäevast seiklemist busside ja lennukitega oli lõpuks suur rõõm ja tänu südames, et kohale jõudsime. Sõitsime taksodega kogudesemajja ning peagi algas pühapäevane teenistus. Neil on teenistus kell 7 õhtul. Kogudus asub elumajas ning koguneb jumalateenistuseks elutoa ruumi, kus on kohalike naiste heegeldatud/kootud lapilised toolikatted, mis meenutas kohe eestimaad ja vanaema lapitekke ning tegi hetkega olukorra väga koduseks. Teenistus oli Bosnia keeles, ülesehituselt üsna sarnane nagu kodumaal, aga samas ka erinev.
Ülistasime kohalikus keeles ning tõlgitud laulude korral saime kahes keeles korraga laulda. Kunas meil on siin palju tüdrukuid, siis mulle meenus ülistuse käigus lugu “Au Sinule igavesti “(“Glory to God forever”), sest see üks ihu Jumalat ülistamas kõlas nagu inglite koor ja see oli midagi väga erilist. Tutvustasime meie tiimi kogudusele ning Jael jutlustas teemal “Siin ma olen– Saada mind”. Peale teenistust sõime õhtust ning suundusime unemaad avastama.
Kirjutas: Liisa V.
